Vaimudest

Lugesin ühe laheda näitsiku blogist, et tal arvatavasti kodus kummitab ja tekkis seepeale mõte oma kokkupuuteid vaimudega ka teiega jagada. Kui ma veel vanematega koos elasin ja öösiti üksinda üleval olin, siis alati kartsin, et kuulen vaime, näen neid vms. Alati süda kloppis kui öösiti wc-s (meil on wc aken tänava poole ja ma alati kardan, et mulle sealt keegi vastu vaatab :D) käisin, kuid õnneks mingeid kokkupuuteid too aeg mul nendega ei olnud. Käisin 12.ndas klassis kui ema rääkis, et meil kodus kummitab. Et öösiti kuskil kella viie aeg tuleb vaim trepist üles ja kaob vanemate toas asuvasse peeglisse. Ja sedasi iga öö. Võttis ikka üsna jahedaks küll. Kartsin meeletult öösiti üksi magada või keset ööd sammude peale üles ärgata, kuid ka siis ei kohanud ma ühtegi kummitust. Igastahes kolisin peale keskkooli lõpetamist kodunt välja ja möödus vast kuskil aasta, kui õde hakkas mult uurima, et kas neil kodus kummitab - tema kuuleb samme ja keegi käib teda öösiti üles raputamas. Ja oligi nii, et kui järgmine kord kodus käimas olin (parajasti oli just talv ja detsembrikuu lõpp), puutusin ka mina meie vaimuga kokku. Kuulsin mitu ööd järjest kuidas keegi trepist öösel üles tuli, möödus minu ja mehe voodist, kuidas telekas praksus, lagi krigises jms. Üks öö oli ta taas oma tavapärasel retkel ning lõppes see seekord sdasi, et õe toas hakaks peegel meeletult värisema ja õde keset ööd kisama. Seepeale sai jõutud otsusele, et vaimu peaks siiski välja ajama. Meie tulime mehega juba oma koju tagasi ja vanemad kutsusid preestri. Väidetavalt pärast seda meil enam ei kummita, kuid millegipärast päris 100% ma seda siiski ei usu :D

Igasuguseid omapäraseid kokkupuuteid on mul nendega veel olnud, kuid ma arvan, et kui ma päris üksikasjalikult teile kõik kirja paneksin, peaksite mind hulluks :D Aga jah - isiklikult usun nii vaimudesse kui ka ufodesse.